„Üht korralikku filmitööstust meie väikeses Eestis ellu kutsuda, no kas teate...“
Kui filmimees Theodor Luts ühe korraliku filmikompanii tegemise ideele tollase majandusministri Mihkel Punga juurde toetust otsima läks, sai ta esialgu külma duši osaliseks. Minister teatas: „Üht korralikku filmitööstust meie väikeses Eestis ellu kutsuda, no kas teate...“ Luts on meenutanud: „Seletasin filmi tähtsust rahvakasvatuslikust seisukohast, lisades, et filmi kaudu on võimalik meie rahvuspropagandat kanda ka kaugematesse maakolgastesse. Jutustasin, kuidas Kaitseliidu rändkino oli näidanud piiriäärsetes külades „Noori kotkaid“ ja kuidas selle tulemusena eriti noorte keskel oli rahvuslik iseteadvus tõusnud. See kõik ei aidanud, filmitööstust Eestis peeti võimatuks!“
Lutsu sooviks oli olnud läbi suruda riikliku filmikeskuse loomine. Tema arvutuste põhjal oleksid aparatuur, laboratoorium ja muu vajalik läinud riigile maksma umbes 250 000 krooni. „Helifilmile üleminek ei olnud niisama lihtne. Juba ülesvõtte heliaparatuur üksinda maksis 50 000 – 60 000 krooni, kõnelemata muudest lisakuludest, mis kaasusid helifilmi valmistamisega,“ on ta hiljem meenutanud. „Päikese laste“ tegemise aegu riigikogust vastust ei tulnudki. Nii tuli Lutsul Eesti esimene helifilm riigi abita teoks teha.
Seetõttu tekkiski Lutsul mõte, et ehk oleks võimalik teha film koos soomlastega – seeläbi oleks Soome saanud samuti oma kulusid vähendada ja eestlased oleksid saanud oma filme Soomes levitada. Helsingis võttis Eesti esindajad Suomi Filmi OY kontoris vastu ühisuse peadirektor Erkki Karu. Viimasele rääkis Luts ühistöö plaanist: „Mina võiksin Eestis teha tummfilmi, millele Soomes sünkroniseeritaks heli juurde. Oma tummfilmis laseksin näitlejail loomulikult kõnelda käsikirjas ettenähtud teksti, et siis hiljem suuliigutused vastaksid dialoogile. Selliselt valmistatud filmile lisataks siis hiljem eesti- ja soomekeelne kõne juurde“. Erkki Karu oli selle mõttega nõus ja kohe asutigi tegutsema. Büroosse kutsuti ka ajakirjanduse esindajad, räägiti neile kokkulepitud plaanist ning sõnumid sellest saadeti järgmisel päeval ka ajalehtedele.