„Üht korralikku filmitööstust meie väikeses Eestis ellu kutsuda, no kas teate...“

Kui filmimees Theodor Luts ühe korraliku filmikompanii tegemise ideele tollase majandusministri Mihkel Punga juurde toetust otsima läks, sai ta esialgu külma duši osaliseks. Minister teatas: „Üht korralikku filmitööstust meie väikeses Eestis ellu kutsuda, no kas teate...“ Luts on meenutanud: „Seletasin filmi tähtsust rahvakasvatuslikust seisukohast, lisades, et filmi kaudu on võimalik meie rahvuspropagandat kanda ka kaugematesse maakolgastesse. Jutustasin, kuidas Kaitseliidu rändkino oli näidanud piiriäärsetes külades „Noori kotkaid“ ja kuidas selle tulemusena eriti noorte keskel oli rahvuslik iseteadvus tõusnud. See kõik ei aidanud, filmitööstust Eestis peeti võimatuks!“

Lutsu sooviks oli olnud läbi suruda riikliku filmikeskuse loomine. Tema arvutuste põhjal oleksid aparatuur, laboratoorium ja muu vajalik läinud riigile maksma umbes 250 000 krooni. „Helifilmile üleminek ei olnud niisama lihtne. Juba ülesvõtte heliaparatuur üksinda maksis 50 000 – 60 000 krooni, kõnelemata muudest lisakuludest, mis kaasusid helifilmi valmistamisega,“ on ta hiljem meenutanud. „Päikese laste“ tegemise aegu riigikogust vastust ei tulnudki. Nii tuli Lutsul Eesti esimene helifilm riigi abita teoks teha.